02 juuni Välismaalase kohanemine töökollektiivis
Mõistes, et kultuur on iga inimese identiteedi osa, saab aidata välismaalasel uues riigis hästi kohaneda, kui võtame teda sellisena nagu ta on, austame tema kultuuri ning tunneme selle vastu huvi.
Matsumoto (1996) järgi on kultuur hoiakute, väärtuste, uskumuste ja käitumisviiside kogum, mida jagab inimrühm, kuid mis on iga inimese jaoks erinevad ja mida edastatakse põlvest põlve. Raymond Williams (1958): „Kultuur on kompleksne ja lai suhete, väärtuste, hoiakute ja käitumisviiside kogum, mis seob konkreetset kogukonda teadlikult ja alateadlikult.” Van Maanen ja Laurent (1993) Kultuur on “see, mis on iseenesestmõistetav”. Me sünnime ja kasvame koos sellega. See on harjumuste kogum: žestid, hääletoonid, kehakontaktid, mis meil on. Tegelikult aitab see kogukonnal meid oma liikmetena tunnustada. Teiste kultuuridega kokku puutudes edeneb ja muutub ka kodumaine kultuur.
Integratsiooni põhiteljed
Välismaalase värbamine ja tööl hoidmine sõltub suuresti tema integratsiooni kvaliteedist nii tööl kui ka teda ümbritsevas keskkonnas. Tööandja roll selles osas on ülioluline ja hõlmab kahte põhitelge: kaasava keskkonna loomist ning õige väljaõppe ja toe pakkumist tööl.
Välismaalasest töötaja võib mõelda: „Kõik on uus ja imelik. Inimesed ei reageeri nii, nagu ootan, keskkond, toit ja isegi lõhnad on täiesti võõrad. Ei tea, kuidas oma kolleege tervitada. Ei mõista kohvipausi ja lõunasöögi norme. Tahtmata liiga «uus» välja näha, lihtsalt naeratan ja noogutan nii palju kui võimalik. Kui ülemus küsib, kas sain aru, siis vastan „jah», kuigi ei tea, mida ta tegelikult tahab. Millised on suhtlusstiilid ja konfliktide lahendamise võtted, mis on erinevad minu ootustest/kogemustest ning kogu see segadus võib lõppeda piinlike olukordadega.“
Oluline on mõista, et päritoluriigis elamisega seotud harjumused ja koduigatsus tulevad töötajaga kaasa. Sisserändajad kogevad uue koduga kohanemisel sotsiaalseid, psühholoogilisi ja kultuurilisi muutusi. Muutused väärtustes, toimetulekus, uskumustes ja käitumises tekitavad ärevaid emotsioone. Sotsiaalkultuurilise ja psühholoogilise kohanemise mõistmiseks on oluline töötajaga vesteldes läbi arutada:
- immigratsiooni põhjused;
- kasu ja kaotused tema jaoks;
- väljakutsed kohanemisel;
- toimetulekustrateegiad, mida ta kasutab;
- kohanemise tunnetus nt 0–10 skaalal;
- elustiili muutuse tunnetust ja mõju talle inimesena;
- olulisi kultuurilisi tavasid,
- milline on tema keeleõppe plaan,
- millised on tema jaoks olulised kultuurilised erinevused ja sarnasused,
- julgust ja vastuvõtlikkust olla avatud meelega ja kannatlik,
- tulevikuplaane
- sinu kui juhi ootuseid töötajale.
Enamik inimesi, kes elavad välisriigis jäädavalt, lühi- või pikaajaliselt, läbivad kohanemisperioodi, mille jooksul kogetakse kultuurišokki. Kultuurišokid on kõik stiimulid uues keskkonnas, mis lähevad vastuollu inimese kultuuriharjumustega. Mõistes kultuurišoki olemust, saab selle mõju märkimisväärselt vähendada.
Kohanemise viis faasi
Sisserändajad kogevad tavaliselt oma uue riigiga kohanemisel järgmisi faase:
1. Mesinädalate faas
Inimene on oma uuest ümbrusest põnevil ja soovib uut riiki avastada, ollakse positiivselt meelestatud. Kestab esialgne eufooria ja erutus. Kõik on uus ja värske. Ollakse põnevil ja tahetakse uut kultuuri tundma õppida. Isegi kui probleeme on, ei tõlgendata neid negatiivselt. Praegusel etapil ei ole sisserännanul kohalike kogukondadega tegelikku kontakti.
2. Läbirääkimiste faas, sh stressi- või kriisistaadium: ärritus ja vaenulikkus, mis tuleb sisemisest ebaturvalisusest ja pettumusest.
Pärast paarinädalast koduriigist eemal viibimist kogetakse tavaliselt koduigatsust ja võivad tekkida pettumused. Selliste probleemide tõttu nagu unehäired, seedeprobleemid, uue riigi toidusüsteemiga kohanemine, elu- ja töökohaga seotud väljakutsed viivad võimaliku võrdlemiseni oma kodulinna kultuuri või eluviisiga.
Lihtsad igapäevased toimingud, nagu ühistranspordiga sõitmine, poes käimine või erinevat tüüpi (töö ja eraelulistel) koosolekutel osalemine, võivad teistsuguses keskkonnas muutuda tõeliseks väljakutseks. Mõnikord süvendab seda keelebarjäär. Need on väljakutsed, millest kohalikud ei pruugi aru saada ja välismaalased võivad neid pidada tundetuteks või ebasümpaatseteks inimesteks, kuna nad tunnevad, et neid ei mõisteta ja keskkond on ebaturvaline. Olenevalt inimese isiksusest võib see põhjustada üksindust, ärevust, pettumusi, igavust, kognitiivset väsimust, viha, stressi jne. Uuest keskkonnast võib kujuneda šokk.
Selles faasis on edu- või ebaedu teguriks suhtumine. Frustratsioon toob kaasa agressiivsuse ja tõrksuse teiste suhtes. Kohalikud omakorda käituvad samamoodi või ignoreerivad välismaalast, suurendades veelgi stereotüüpe ja frustratsiooni. Välismaalased, kes sellest sammust üle saavad, on kodumaalt lahkumisel tavaliselt edukad. Need, kes seda ei tee, lahkuvad asukohariigist lihtsalt oodatust varem.
Tööandjal on oluline tähelepanu pöörata ka reaktsiooni tüübile, et aidata välismaalasel säilitada ja austada tema identiteeti ning võtta ta vastu ja aidata kohaneda asukohariigis.
- Tõrjujad: mõned välismaalased leiavad, et uue riigi ja selle kultuuriga kohanemine on eriti keeruline. Nad kipuvad end isoleerima asukohariigist, mida nad peavad vaenulikuks, ja usuvad, et koju naasmine on ainus viis, kuidas nad saavad uuesti oma keskkonnaga harmoonias olla. Tööandja saab teha pingutusi, et tutvustada välismaalasele asukohariigi kultuuri ja pakkuda talle positiivseid kogemusi. Oluline on soov mõista, kuidas välismaalane ennast asukohariigis tunneb.
- Kohandujad: mõned välismaalased võtavad omaks asukoha riigi kultuuri ja riigi, kaotades samal ajal oma esialgse identiteedi. Tavaliselt otsustavad nad jääda asukohariiki igaveseks.
- Kosmopoliidid: nad näevad asukohariiki ja kultuuri positiivselt ning suudavad kohaneda, säilitades samal ajal oma algse identiteedi. Nad loovad oma kultuurisegu ja tavaliselt pole neil probleeme kodumaale naasta ega mujale ümber asuda.
3. Kohanemise faas: järk-järguline kohanemine, huumor ja perspektiiv.
Kuus kuni 12 kuud pärast uude riiki saabumist hakkavad välismaalased tavaliselt oma uue koduga harjuma ja teavad, mida ümbritsevalt oodata. Igapäevased tegevused muutuvad rutiinseks ja asukohamaa kombeid aktsepteeritakse teise eluviisina.
Selles etapis saavad välismaalased kohalikega vabamalt suhelda. Varem vaenulikust riigist on nüüdseks saanud paik, kust välismaalased saavad õppida ja oma elu rikastada. Kui nad on sellesse etappi jõudnud, siis mida kauem nad asukohariiki jäävad, seda ainulaadsem on nende kogemus.
See etapp sõltub välismaalase isiksusest ja sellest, kas tema viibimine asukohariigis on lühike või pikk. Kui kestus on lühike, kogevad nad enamasti kultuurišokki ega tee endale asukohakultuuri kultuurilisi eripärasid selgeks.
Pikaajalise viibimise korral võivad välismaalased otsustada kultuuri paremini mõista ning leida viise uue kultuuriga kohanemiseks.
4. Autonoomia faas: kodutunne, kohanemine ja kahekultuurilisus.
Kui eelnevad sammud on hästi läinud, on välismaalased esialgsetest raskustest üle saanud ja leidnud integreerumisstrateegia. Nad suudavad hallata ja lahendada väljakutseid ise. Nende konfliktilahendus on oskuslik ja see tähendab, et nad kuuluvad uude kogukonda ning saavad täiel rinnal igapäevaelu nautida.
5. Iseseisvuse faas. Mõistetakse täielikult asukohariigi toimimist, osatakse korraldada era- ja tööelu.
Autor: Kristi Jõeorg, tööohutuse spetsialist, psühholoogiline nõustaja ja koolitaja
Avaldatud ka veebilehel personaliuudised.ee