02 juuni Miks inimesed meid käivitavad ehk triggerdavad?
Kas nõustud, et inimesed mõjutavad ja käivitavaks üksteist? See, kuidas keegi välja näeb, midagi ütleb või teeb, võib kedagi väga ärritada või hoopis rõõmustada.
Soovin selle teema rohkem nähtavale tuua, et inimeste vahel saaks tekkida rohkem mõistmist, mis omakorda viib suurema omavahelise mõistmiseni ja vähendab hinnangute andmist ning eeldamist. Selle teadvustamine annab võimaluse näha inimese käitumise taga rohkem, kui esmapilgul paistab. See annab võimaluse küsida: „Mis on selle inimese elus toimunud, et ta niivõrd tugevalt X teemale reageerib?“
Meil kõigil on see üks inimene, kes lihtsalt tõmbab meie „niite“. See võib olla töökaaslane, sõbra sõber, pereliige või inimene, keda näeme igal hommikul bussipeatuses. Niipea, kui see inimene midagi ütleb või teeb, või kogeme mõnda keskkonda nt lõhna, heli vms, läheme sisemiselt ballistiliseks. Tekib tunne, nagu oleks kõht sõlme keeratud ja seda tõmmatakse aina tihedamalt kokku. „Mõistus karjub“, et kaitse end ja sisemine ärevus kasvab. Mida ma pean kaitsma? Mis on see, mis sel hetkel tõesti häirib (meie aju tõlgendab, et ohustab)? Me ei saa sellest aru…. ja mis selle veelgi hullemaks teeb, võime hakata uskuma, et oleme tegelikult see jube inimene, kes annab teistele hinnanguid ja on halb. Aga miks?
Sellisel hetkel oled käivitatud. Mõni inimene käitub sinu jaoks vastuvõetamatult, kuid sa ei oska päris täpselt öelda, miks ta sind nii palju ärritab ja endast välja ajab.
Trauma on põhjuseks
Mingil hetkel minevikus traumeeris keegi sind viisil, mis pani sind tundma täpselt nii, nagu see inimene, kes sinu „niite“ hetkel tõmbab. Ainult seekord tunned selle käitumise ära ja sa ei salli seda enam. Oled vanem ja tugevam ning kaitsed oma sisemist last, kes sai nii kaua aega tagasi haiget, selle olukorra kordumise eest. Sisemist last võib defineerida näiteks nii – lapsemeelne enamasti peidetud osa inimese isiksuses, mida iseloomustavad mängulisus, spontaansus ja loovus, millega kaasnevad lapsepõlvekogemustest põhjustatud viha, solvumine ja hirm.
Lapsena surusime need emotsioonid alla, kuid need emotsioonid kerkivad esile elulistes olukordades, mis meenutavad (tihti inimene ei teadvusta seda seost) lapsepõlves toimunut, ainult seekord need võimenduvad, sest tunneme ära nooruses meie vastu tehtud ülekohtu ja kaitseme end „ründaja“ eest. Ometi ei suuda see inimene, kes meid käivitab, suure tõenäosusega mõista, mida ta oli teinud, et sind nii palju ärritada.
Enamik inimesi usub, et trauma on midagi tohutut, nagu peaaegu surmaga lõppenud autoõnnetus või muud elu muutvad olukorrad. Kuid trauma võib olla ka midagi väikest. See võib tuleneda sellest, et mänguasi võeti ära tajutava halva käitumise tõttu või keegi käskis meil väga ebaviisakalt ja alandavalt vait olla. See võis olla näiteks ka keegi lasteaiast, kes meid halvasti kohtles ja meie tundeid riivas. Iga inimlaps reageerib erinevalt ja seega võivad inimesed saada traumeeritud erinevatest pisiasjadest. Kuid need väikesed asjad hakkavad situatsioonidena meie elus ette tulema ning tekibki käivitumine. Hea on endalt sellisel hetkel küsida: „Kus ja kellega ma esimest korda enda mäletamist mööda midagi sarnast kogesin ja millisele valusale kogemusele ma hetkel tegelikult reageerin?“
Iga kord kui meid traumeeritakse, on meie põhiväärtust reedetud
Ja just seda põhiväärtust me kiivalt kaitseme, sest ilma põhiväärtusteta ei saa me toimida. Meie põhiväärtused on aluseks sellele, kes me oleme, millesse me usume ja kuidas me oma elu elame.
Meeskonna sees on just seetõttu oluline teha südamest südamesse 1:1-le vestlusi, et jõuda nende kaudu kolleegile lähemale või siis anda talle võimalus näiteks psühholoogiliseks nõustamiseks või teraapiaks.
Põhiväärtusi kujundavad meie kasvatus ja uskumused, mis pärinevad meie perekonnast ja ka kogemused. Näiteks olulised põhiväärtused on austus, õiglus ja ausus. Mõeldes ühele loole minu praktikast, siis kliendi varasemale seksuaalse rünnaku traumale, kus teda kui inimest häbistati ja alandati, on austuse põhiväärtusel sügav sisu. Sama kehtib ka õigluse kohta. Teda rünnanud inimest ei antud kunagi kohtu ette – sellest tuleneb ka tema põhiväärtus õiglusest. Need väärtused said tema osaks kogetud lugupidamatuse tõttu. Nüüd nõuab ta ka mõnikord „ebatervel viisil“ õiglust ennast ümbritsevatelt inimestelt. See aga ei tähenda, et selline inimene ei võiks kuuluda meeskonda, vaid talle saab pakkuda nõustamise võimalust, kus ta saab mõtestada oma põhiväärtust ja sellest tugevalt kinni hoidmise tagamaid.
Igal inimesel on põhiväärtused ja kõik need ei pruugi olla seotud traumadega. Tegelikult me kõik ju saame aru, et üksteise austamine on oluline, aga mõnel inimesel võib austuse taga olla sügavam kogemus. Kui juhtub olukord, kus inimene tunneb, et tema põhiväärtust ei austata ja toimub emotsioonide vallandumine, mis paneb teisi inimesi eeldama ja tegema järeldusi, tasuks uurida, mida tähendab selle inimese jaoks austus ja kas tal on sellega seotult jagada mõnda kogemust või lugu.
Mida saab teha päästiku vabastamiseks?
Peame oma tegeliku trauma läbi töötama. Sellega saavad olla abiks terapeudid. Olles algpõhjuse lahti mõtestanud ja selle vabastanud, siis me ei käivitu enam sellele, sest see väike laps, kes sai haiget ega suutnud end kaitsta, on nüüd toetatud ja nähtud.
Trauma ise ei ole see, mis meid pidevalt käivitab, see on emotsioon, mida me sel hetkel tundsime. Kogetud trauma on vaid osa inimese eluloost. Mis eristab seda meie elu muudest tähtsusetutest hetkedest, on see, et keegi või miski pani meid tundma kohutavalt või austas üht meie põhi-
väärtust.
Hea on aga see, et seda kõike teadvustades ja sellele tähelepanu pöörates on võimalik meeskonnaliiget toetada ning võtta endale üks tõeliselt pühenduv kolleeg, sest ta tundis, et tema elu läheb juhile korda ja on oluline.
Autor: Kristi Jõeorg, tööohutuse spetsialist, psühholoogiline nõustaja ja koolitaja
Avaldatud ka veebilehel personaliuudised.ee